Talsipühi algas nelläpääväl, jõulukuu 21. pääväl, ja suuri pühhi peetäs jõulukuu 25. pääväni.

Talsipühi päävä omma aasta kõõ lühkumpa ja pümmempä. Päiv om uma pesäh. Üts aotsõõr om lõpnu ja õkva luvvas vahtsõnõ alostus.

Kodo ja inemise miilde luvvas talvinõ rahu. Tuust, miä sa nüüt tiit vai tegemäldä jätät, saa alostusõ vahtsõ aastatsõõri õnnistuminõ. Kodo kutsutas tarkust, õnnõ ja küllust luuma kadunukõisi henge.

Talsipühi (21.12) hummogu tulõ varra heränedä ja ummi huunid peripäivä tennämä minnä. Hüdsega võit väreti pääle, väläussi pääle, kao pääle ja muialõ tähtsile kotussilõ kraapi kaitsõs katsakanna vai Andrese risti (☓ – Andrese rist), köütä madaraverevit villatsit langu. 

Hummogupoolõ kraamitas elämine, puhastõdas ruumi kadajasuidsu ja soolaga, kraabitas aknõlaudu pääle hõpõvalgõt. Nüüdsel aol tuvvas tarrõ kuus. Ilos ja hää um õnnõ kaitsõs tetä olõst vai ruust hää tetä krässe ja kodaridõga tsõõrõ. Olgi tuudi vanastõ tarrõ, et hengil olõs talsipühi aigu tarõh hää, pehme ja vaganõ olla.

Puhtah tarõh keedetäs ja küdsetäs pühhirua: verivorst, tsiapää, leib ja kapsta. Katõtas laud ja süvväs säidse kõrda. Kõik tuu pühhiaig hoiõtas üüse tarõh valgust, laud katõtu ja leib valla lõikamalda lavva pääl. Pühiaig om rahulik, uma perrega ja vaganõ. Tüüd ei tetä, tarrõ tohe ei inämb pühki (pühit jõukusõ majast vällä). Egä asi om uma kotussõ pääl.

Kõik lainadu as’a omma vaia kodo tagasi saia ja är klaari ka raha- ja muu võla.

Sel suvel see siis juhtus. Ühe saunakütmise ajal vajus me suitsusauna kerise tagumine osa sisse ja leek tormas välja. Olin parasjagu saunaesist riisumas, kui Mikk hõikas, et Kristel, tule korraks appi. Just sel hetkel, kui nina leiliruumi uksest sisse pistsin, pahvatas leek ka koldest välja. Mikk oli leilikopsikuga kerise keskel tantsivaid leeke vaigistanud ja tuli hüppas nüüd välja koldeava kaudu.

Õnneks on kolle nii väike, et päris lakke need leegid ei ulatu. Aga muidugi oli hirm suur ja nii ma järgneva pooltunni veeämbriga poollagunenud kerise kõrval istusin. Saun kinkis veel õhtuks kuuma sauna, mahedamast mahedama, samas üdini jõudva kuumusega.

Kirjutas Kristel Vilbaste

Iga aeg ja ajastu on enda nägu. Iga paik ja piirkond kõneleb seal juurdunud inimeste mõtete ja tegude keelt. Iga uus algus algab inimestest, ent lähtub sageli nähtamatul moel pärimusest, paigatundest, enesekuvandist ehk identiteedist. Lõuna-Eestis, kus võib märgata mitme maa ja ilma kokkupuute punkte, käibki elu maailmade piiril – mõtestades tänast elamise viisi ning otsides uut olemise vormi selles kiirelt muutuvas maailmas.

Tugev identiteet, kohapärimus, keel, kultuur ja ajalugu astuvad ühte sammu loodusega Euroopa äärealadel, kus on säilinud veel inimese paigatunnetus ja sellega seotud arusaamine iseendast. Lõuna-Eesti eripalgeliste rahvakildude pärandkultuur rikastab tänaseni siinset kultuuriruumi, loob mingi kindla taustsüsteemi, milles meie moodne elu oma üleilmastuvate arengutega lahti rullub.

Loe lähemalt, kuidas National Geographic artiklis lõunaeestlase identiteeti lahti mõtestastati... meie juured, olemus ja meie elu põhiväärtused.

http://www.nationalgeographic.ee/uudised/2017/11/26/identiteedist-lounaeestlase-pilguga

Liha suitsutamiseks ehtsas suitsusaunas pole kindlat retsepti, sest tegu on suulise pärimusega, mida anti edasi vanematelt lastele. Mooska talu perenaine Eda Veeroja jagab oma kogemusi ja julgustab kõiki huvilisi seda proovima.

Veel umbes 40 aastat tagasi oli suitsuliha Lõuna-Eestis igapäevane nähtus, talude aitades rippusid kevadel suitsutatud singitükid vahel kesksuveni välja ja seda kasutati suviste tööde juures soolaseks leivakõrvaseks või kiireks kostituseks külalistele. Tänapäeval on suitsusaunas suitsutaud liha juba palju haruldasem nähtus, kuid käsitööna valminud suitsuliha järele on suur nõudlus. Tarbija peab hõrku, puhta maitsega liha pigem pidupäeva roaks kui et igapäevaseks leivakõrvaseks.

Mooska talus Haanjas on suitsusaunas traditsioonilisel viisil liha suitsutatud enda tarbeks juba aastast 2004, müügiks aga 2014. aastast. Perenaine Eda Veeroja on uurinud ja harrastanud suitsusaunaga, sh suitsulihaga seotud kombestikku pikki aastaid ja jagab heal meelel näpunäiteid ka algajale lihasuitsutajale.

Vanemal ajal suitsutati liha selleks, et seda võimalikult pikka aega säilitada. Soojade ilmade tulekuga kippus talveks tünni soolduma pandud liha riknema ja selle vältimiseks oli kõige otstarbekam viis see suitsutada.

Loe edasi: Maakodu.ee,  foto: Andres Treial

Täiskasvanud õppija nädala avaüritusel nimetati aasta õppijaks Tarmo Tuuling Pärnumaalt, eripreemiad pälvisid raamatukogubuss Katariina Jee ja Vana-Võromaa suitsusaunakombestikku tutvustavad koolitused ja töötoad.

Aasta õpiteo eripreemia anti Vana-Võromaa suitsusaunakombestikku tutvustavate koolituste ja töötubade eest Mooska talu perenaisele Eda Veerojale, kes on juba aastaid koolitanud täiskasvanuid, noori ja lapsigi suitsusauna teemadel. Koolitustel osalejad saavad omalaadse kogemuse ja tõdemuse osaliseks – saun saab olla õpetaja.